Kirjutan nagu asjad on

Hei !
Pole juba päris mitu päeva siia kirjutanud. No eks meil oli ka põhjust- pole ju midagi hullu toimunud. Aga siiski, et blogil hing sees hoida kirjutan mõne sõnaga nädalavahetusest, nädala algusest ja üldse asjadest millest pole veel siia kirjutanud. Pean vabandama, kuna mul pole mingit blogi kirjutamise isu, siis nalja ei viitsi visata ja kirjutan nagu asjad on. Tak!
Nagu eelnevalt mainisime, on meil nüüd sisepargis instruktori käe all koolitus läbitud, mis tagab meile võimaluse millal iganes hüppamas käia. Peale seda korda pole me nüüd hüppamas käinudki. Võtame hoogu ja varsti ostame kümne korra kaardid ja loodetavasti hiljem aasta kaardid. Selleks ootame oma esimesi summasid kontole. See koht on avatud kella üheksani õhtul, mis tulevikus tähendab meie igaõhtust afterwork jump´i. No alcohol- Yes sport !
Reede oli meil väääga korralik trennipäev. Korralik päev mäel, hikimine kõrvuni puudris ja õhtune sisepargi treening. Mis tähendas meile kell kümme juba head ööd. Nii mõnus!
Laupäeval läksime mäele, kus toimus Junior Open Laax 2010.

Pisikesed panid ikka korralikult hullu. Ilm oli paha- mega tugev tuul, külm ja tuisk. See tähendas ka omakorda järjekordset halba nähtavust, mis viis meilt viimsegi mõistuse. Olime nõrkemas, sest eelneval päeval sai vist treeninguga vähe üle pingutatud. Vere maitse suus ja silmanägemine hakkas kaduma. Ei lasknud ennast sellest häirida, kavaldasime ilma ja tervise üle, läksime ülesse kohvikusse, ostsime hunniku snickerseid, mis meile elujõu tagasi andis ja nautisime võistlust aknast vaadates.

Õhtul duššid vuššid tehtud ja kell oli nii kaugel, et soe sisse teha. Lürpisime mingit tundmatut 37,5 kraadist ``köharohtu`` mis poeletil tundus täitsa joodav. Päris vastik oli. Viimased lonksud sai ainult nina kinni hoides alla neelata. Soe sees, tuju üleval ja edasi suundusime Riders Palace´i filmi õhtule-
``Zecrü....is fan``( http://www.youtube.com/watch?v=z8_mQKyYqfE ). Kogu filmi möll toimub Laaxis. Ja filmis ka muidugi ka kohalik vana Nicolas Müller.

Ja Täitsa tore oli eelmise aasta parki seal filmis vaadata, millest me iga päev siin unistame. Täitsa viisakas pikk pargi run saab tulema. Seal sai viisakuse mõttes üks õlle ostetud, mille joomine nägi välja umbes selline- ``Reelika ära jumala eest alla neela, lase klaasi tagasi!`` :D Raske on siin riigis palju raha mitte omada.
Hiljem nägime oma instuktorit ja ta sõpru, kellega sain edasi Indy Baari mindud rohelisel lainel. Siin riigis on värskest õhust asi kaugel. Ja pärast Indy Baari oli kõigil tohutu tantsulka isu, mis tõi meid me maja kõrval olevasse klubisse Casa Veglia, mida me Reelikaga litsimajaks miskipärast kutsume. See maja näeb välja väga väga väike ja see järjekord oli lõpmatu, milles me ka kaua ei viitsinud oodata, sest oligi vist nii, et kõrvalt tulid ühed litsid välja ja uued läksid sisse. :D Igastahes aru ei saanud keegi midagi ja me seisime mingi 30 minutit liikumatult. Järjekorras olev rahvas tundus täiesti normaalne ja muusika seestki kostus hea, agaaa me siiski ei jaksanud enam ja hõljusime koju. Seekord jäi see salapärane koht `` litsimaja`` nägemata. Aga küll me jõuame veel.
Pühapäeva magasime põhimõtteliselt maha. Mõlemad jumala zombid omadega. Kuid siiski vedasime ennast peaaegu õhtuks mäele,mis oli täis saasta, jääd ja udu. Nii jama, et viimastel päevadel on ilmad väga halvad olnud. Mis on natukene hirmutav, sest me hakkame ju töötama kõige kõrgemal restoranis, mis on viimased 4 päeva kinni olnud ilma tõttu ja mis tähendaks meile hunnikus vabu päevi, mille eest meile ju ometigi keegi ei maksa. Aga plussi poolest tähendaksid sellised ilmad meile all udust mäepäeva. ;D Ühelt poolt pluss, teiselt miinus. Ah põhiline, et sõita saab. Aga jah mäel siis kaks pikka udust runi tehtud ja koju teki alla tagasi. Õhtu kulges Ben & Jerry´se jäätise ja filmiga ``Eat, pray, love.`` Magusad pisarad..mm
Tänane päev oli meil shoping, lihastele peace ja turistikas Churis. Ärkasime suhteliselt vara ja kella 11-st hakkasime Churi hääletama. Milleks maksta kui alati saab teisiti ja üleüldiselt meile ei meeldi maksta! Chur on Laaxist kuskil 25 km kaugusel suurem linn. Oeh see hääletamine siin riigis on niivõrd lihtne ja naljakas. Peale selle, et me siin linnas ainukesed eestlased oleme, oleme me ka vist ainukesed debiilikud, kes talvel miinus kümmnega hääletavad. Aga peale saime ja Churi jõudsime. Kolasime linna peal ringi ja ostsime eluvajalikud asjad ära. Leidsime ülesse ka muidugi populaarsemad kaltsukad nagu H&M ja NewYorker. Tagasi hääletamine oli veelgi lõbusam. Tagasi tulles käisime postkontorist läbi, kus ma prügikastist leitud A4-le me linna nime peale kirjutasin, et hääletamine lihtsamaks teha. Jube külm oli aga see eest väga naljakas. Nii lahe on ikka inimeste nägusid ja emotsioone mööda sõites jälgida. Mida kõike nad ei näita ja ei vehi :D Lõpuks saime peale, ja jõudsime turvaliselt Flimsi kus tegime toidupoe shopingu ja edasi sealt hääletasime koju Laaxi.
Õhtul oli vaja ikka lihaseid hellitada ja jooksma minna. Siin on ikka korralikud tõusud. Hullemad kui Tehvandi tõus. Nii mõnus oli, nagu kuskile jõulumaale oleks sattunud, me ei saa ikka üle kui ilus siin on. Tõeliselt mõnusad võimalused sportimiseks. Tee peal jäi meile veel silma mingi suurem ujula, mis tegi asja veelgi nauditavamaks.Üritasime ka Nicolas Mülleri maja ülesse leida, aga liiga pime oli. :D
Iga kord unustame seda kirjutada, kuivõrd armas on siin see, et peaaegu igas hoovis on laut, kus vahib mingi mõnus kakane mullikas otsa. Mmm.. see lehma sita lõhn on nii šveitsi ja nii sobib siia. Tõesti see pole üldse halb, see on pigem lõõre puhastav ja hinge rahustav. Nagu seegi, et igal nurgal on weedi pilved üleval.

Vissi vissi!

Ja lõpetuseks selle kogu möla peale, ütleks et TULGE KÜLLA! Preagu käib meil kampaania kaks ühe hinnaga 2in1 ;D
Tšaaau...