Pole juba nädal siia midagi kirjutanud. Põhjus on lihtne, sest me käime nüüd tööl ja aeg lendab mega kiirelt. Ja kui lahedalt veel see aeg lendab. Nii lahedalt, et ei mäleta suht midagi enam sellest nädalast, veel vähem mõni päev ei mäleta me oma tööpäevagi, sest hell yeah siin on hetkel ju kõigil vaheajad ja puhkused, nii et rahvast on Aadami emmini. Jälle üks hea põhjus, miks blogi pidada, siis vähemalt paned mingigi puzzle oma nädalatest kokku.
JÕulud- meil pole vist kunagi nii lahedaid jõule olnud. Jõuluroaoks oli kaks nädalat kapis kuivanud sveitsi juustukang ja tomatikiirsupp. Ja magama läksime kell 10 vist, sest me mõlemad tundisme mägihaigust- see tekib suurte kõrguste peal- iiveldus, peavalu, uimasus- nagu pohmell no. Nii me siis samal ajal kui kõik oma verivorsti ja hapukapsast kahe suuga sisse ajasid kodudes, olime me juba unenägudes.
Aga see eest oli meil 25. detsember või 26-ah ei mäleta aga oli igati lahe. Hästi detaile ei mäleta aga käisime kuskil väljas jauramas korralikult, vist oli Indy või riders palace või casa veglia.:D ausaõna ei mäleta enam.
Me kodu ümbitseb kolm kõva peo kohta, kuhu me jõuame alati õhtu jooksul. Nii pöörfi linnake lihtsalt.
Teisipäeval ja kolmapäeval käisime ka väljas ja laua filmiõhtul. Korralikult napsu ja tantsu sai ja muidugi hommikul pohmelli.Nii lampi on kõik õhtud kuidagi kujunenud. Mitte ühegi plaanita oleme alati koju jõudnud poole öö ajal, ebakainelt ja õnnelikult.:D Seda tööd ei suuda lihtsalt kirjeldada, mis need viimased päevad olnud on- HULLUMAJA.
Lihtsalt vahest on selline tunne, et jooksed saalist välja lihtsalt ja karjud APPI:D
Kes vähegi on kuskil mägedes käinud ja näinud mis järjekorrad ja rahvamass alati päikseliste ilmadega restoranides ja baarides on , siis teate millest räägin. Isegi hingamis ruumi ei ole saali peal.

Ja pohmelliga sellist rahvast taluda on õudne. Pea sõnaotsese mõttes käib nii ringi, et lange või sinna rahvamassi sisse maha. Ja kui isegi mõni päev peaks see juhtuma, siis ma arvan, et keegi ei märkagi, et inimene lebab maas vaid kõnnitakse lihtsalt üle:D Nii, et me vihkame päikest ja ilusaid ilmasid, sest see tähendab meie sööklamuttidele surmavat tööpäeva.
Ah seda ka, et kõik meie personal sai nimesildid oma riigilipuga

ja kui me saali peal koristame , siis inimesed passivad meid nagu mingeid nukukesi ja küsivad mis maalt me pärit oleme. A ja ka, et me kardame seda päeva kui üks päev mingid eestlased sinna tulevad ja me juttu kuulevad. Sest lihtsalt nii hea on naerunäoga klintidele otsa vaadata ja neid eesti keeles naerunäol `sinna kohta saata. Ja ega me omavahel ka kõige inimlikkuma juttu ei aja:D

Reelika:`` Kuule võta see kandik mu käest palun.``
Maarja:``Kuhu kurat ma panen selle, käru on täis ju.``
Reelika: ``Pista perse see endale siis.``



A vahepeal on siin ka kadusid olnud. Nimelt Reelikal murdus metallist klamber pooleks, nii et vend ostis endale täna jumala korralikud burtoni kasutatud klambrid ära mingi 120 frangi eest. Ja mul tuli lihtsalt täna klambrilt kruvi ära, mille leidsin hiljem sõdu ajal oma kinda seest-Lucky no. Peale selle kaotasin ka ipodi ära mille tagasi minnes üles leidsin.

ei jaksa enam kirjutada-pea on tühi.
tsau
ja head vana lõppu...